Hariduslike erivajaduste mõiste ja põhjused
Viivi Neare, PhD, pedagoogikakandidaat
Erivajadustega inimesena saab mõista isikut, kelle võimed, tervislik seisund, isiksuse või muud omadused(s.h keha-, kõne-, meele- või kognitiivne (tunnetuslik) puue, emotsionaal- ja käitumisraskused) erinevad eakaaslastest sedavõrd, et tavapärane (arendus/õpi)keskkond ning tegevuste või õppe - kasvatustöö korralduse viis ei toeta tema arengut, õppimist või toimetulekut piisavalt.
Erivajadused seostuvad (õpi-)keskkonna eripäraga. Nii erivajaduste ilmnemine, märkamine kui erivajadustega inimese hakkamasaamine sõltuvad rühma/klassi tasemest, nendega tegelevate isikute (vanemad, õpetajad, tegevterapeudid, hooldajad jne ) hoiakutest ja meisterlikkusest ning materiaalsetest võimalustest.
Hariduslike erivajadustega (HEV ) õpilane on see, kelle eri või üldandekus, õpiraskused, sotsiaal-emotsionaalsed vajakajäämised, tervislik seisund, kauane eemalviibimine õppetööst, õppekeele ebapiisav valdamine või arenguhälbed ehk puuded tingivad vajaduse kohanduste või muutuste sisseviimiseks tavalisse õppe sisusse, õppeprotsessi, - kestvusse või koormusesse, loomaks nendega HEV õpilasele vajalikud tingimused nende võimetekohaseks õppekava omandamiseks.
ERIVAJADUSEGA LAPSED JAGUNEVAD (vanuse põhimõttel):
- arenduslike erivajadustega lapsed- AEV- koolieelikud erivajadustega lapsed;
- hariduslike erivajadustega lapsed- HEV- õpilased, kellel on raskusi põhikooli riikliku õppekava täitmisel
Ülaltoodud erivajaduste definitsiooni silmas pidades saab eristada järgmisi erivajadustega laste erinevaid alagruppe:
- andekad lapsed, krooniliste somaatiliste haigustega lapsi; sotsiaal- emotsionaalsete ja/ või käitumisprobleemidega isikud; õpiraskustega ja / või käitumisraskustega õpilased, puudest tingitud erivajadustega lapsed, noored, täiskasvanud.
Andekad lapsed- on need, kes oma väljapaistvate võimete tõttu saavutavad teistest lastest tunduvalt paremaid tulemusi. Neil on kiire kognitiivne areng, soov tõstatada probleeme ja neid loovalt lahendada. Loovus on andekuse oluline komponent. Andekatel lastel on aju ainevahetus kiirem, nad taipavad erinevaid seoseid kergemini, nad on energilised, kõneosavad, uudishimulikud, erksa taju ja taibuga, hea keskendumis -ja kujutlusvõimega, tihti väga hea mälu ja rikka sõnavaraga. Andekuse kujunemise tähtsateks komponentideks on pärilikkus ja keskkond, mis toimivad lapse arengus keerulistes vastastikustes seostes (Unt 2003; Veisson 2005). Just keskonna õige kohandamine andekale lapsele on tema loovuse jätkuvakas arenguks see, mis teeb sellest lapsest erivajadustega lapse.
Raskete krooniliste somaatiliste haigustega lapsed, on kaasasündinud või omandatud ainevahetuse, hingamisteede, kopsu, südame- veresoonkonna jt haiguste tõttu pidanud pikka aega viibima haiglaravil, nende ajurakkude jõud ja paindlikkus on nõrgenenud, mistõttu on neil aeglustunud kõne ja psüühiliste protsesside areng, neil on raske ennast füüsiliselt kui vaimselt pingutada ja tavatingimustes õppimine on neile ülejõukäiv. Pealegi haigestuvad nad sageli korduvalt ja puuduvad koolist tihti ning pikka aega. Nad vajavad õpetajate, vanemate ja kaaslaste pidevat individuaalset lähenemist, nende nõrgenenud töövõime ja tervisega arvestamine (seega sageli õppe- või töökoormuse mahu ja tempo vähendamist), süstemaatilist meditsiinilist järelvalvet, samuti logopeedilist abi.
Sotsiaal- emotsionaalsete ja/või käitumisprobleemidega isikute grupp on piisavalt lai ja seda saab vaadelda omakorda eraldi alagruppidena või ühtse sotsiaal- käitumuslike arengu erisustega inimeste grupina. Selles alagrupis nii psüühilistest haigustest tingitud kohanemis- ja käitumisprobleemidega inimesi kui ebasoodsates sotsiaalsetes oludes liiga pikka aega kasvanud lapsed. Nende laste arengut raskendavad nii esmased psüühikahäirest tingitud kohanemis- ja kõne arengu raskused kui kõne arenematus puudulikust sotsiaalsest suhtlemisest. Need inimesed vajavad armastust ja rahu, nendemõistmist täiskasvanute poolt, tuge oma probleemide lahendamisel( nt turvakeskused, pikapäevarühm, õpilaskodu), individuaalse lähenemist, tugi- ja parandusõpet, paljud ka logopeedilist ja /või psühholoogi/sotsiaaltöötaja abi.
Õpiraskustega- ja või käitumisraskustega õpilased on need, kellel lisanduvad või ei tarvitse lisanduda põhikooli riikliku õppekava täitmise raskustele ka käitumisraskused.
Õpiraskustega lapsed on tunnetusprotsesside, kõne ja motoorika arengu oluliste ja suhteliselt püsivate erisustega lapsed, kelle raskused arengus võisid alata juba koolieelses eas ja mis viisid küllaltki püsiva õpiedutuseni koolis(ühes või mitmes aines. T. Niiberg (2006) on kirjutanud, et õpiraskustega lapsed on need, kellel on häire ühes või mitmes psüühilises baasprotsessis, mis on seotud suulisest või kirjalikust kõnest arusaamise või selle kasutamisega. Õpiraskused hõlmavad tõsiseid raskusi ja iseärasusi laste taju-, ja kõne, mälu ja mõtlemisprotsesside arengus.
Psühhiaatrias nimetatakse õpiraskustega lapsi spetsiifilise ja /või segatüüpi psüühika arengu häirega lasteks (Psüühika - ja käitumishäirete klassifikatsioon 1995).
Hälbiv käitumine on korduv ja üsnagi püsivalt esinev võimetus, oskamatus või soovimatus allutada end ühiskonna/keskkonna poolt esitatud nõudmistele või normidele.
Hälbiva käitumise kujunemisel on olulise kohal ka lapse pedagoogilis - kasvatuslik hooletussejätmine, s.t õpilase tagasihoidlikumaid tunnetustegevuse võimeid ja tema kiiremat väsimist ei panda tähele, ta ei saa õigeaegset õpiabi, mistõttupidev ebaedu tunne kombineerub tema tunde- tahtevalla arengu nõrkusega, ebaküpse sotsiaalsusega ning motivatsioonivaegusega olla tubli klassikaaslane ehk õpilane. Käitumisprobleemid võimenduvad nii lapsel endal kui halveneb ka õpetajate suhtumine õpilasse.
Õpetajatel on vaja nende laste erisusi tingimata märgata ja osata/vaevuda neid siduma õppimise probleemidega ning ennekõike aidata lapsel toime tulla just õpiraskustega, et õpilane saavutaks mingigi eduelamuse, mis on/võib olla võtmeks käitumisprobleemide ennetamisel. Õpilane võib vajada ka logopeedilist abi.
Erivajadustega lastele on kõikidele iseloomulik vajadus nende erivajaduste võimalikult varase ja /või õigeaegse märkamise järele, millest sõltuvalt on kohe vaja luua igaühele soodus arengukeskkond, milles on enam-vähem ühtselt kõikide erivajadustega isikute, eriti laste seisukohalt vajalik neile individuaalne lähenemine (see osutub võimalikuks, kui klassis on vähem lapsi ja õpetaja on püüdnud välja selgitada/mõista lapse probleeme), logopeedilise abi osutamine, süstemaatiline meditsiinilis- pedagoogilise , vajadusel ka sotsiaalse järelvalve tagamine.
LISAKS
Erivajadused seostuvad (õpi-)keskkonna eripäraga. Nii erivajaduste ilmnemine, märkamine kui erivajadustega inimese hakkamasaamine sõltuvad rühma/klassi tasemest, nendega tegelevate isikute (vanemad, õpetajad, tegevterapeudid, hooldajad jne ) hoiakutest ja meisterlikkusest ning materiaalsetest võimalustest.
Hariduslike erivajadustega (HEV ) õpilane on see, kelle eri või üldandekus, õpiraskused, sotsiaal-emotsionaalsed vajakajäämised, tervislik seisund, kauane eemalviibimine õppetööst, õppekeele ebapiisav valdamine või arenguhälbed ehk puuded tingivad vajaduse kohanduste või muutuste sisseviimiseks tavalisse õppe sisusse, õppeprotsessi, - kestvusse või koormusesse, loomaks nendega HEV õpilasele vajalikud tingimused nende võimetekohaseks õppekava omandamiseks.
ERIVAJADUSEGA LAPSED JAGUNEVAD (vanuse põhimõttel):
- arenduslike erivajadustega lapsed- AEV- koolieelikud erivajadustega lapsed;
- hariduslike erivajadustega lapsed- HEV- õpilased, kellel on raskusi põhikooli riikliku õppekava täitmisel
Ülaltoodud erivajaduste definitsiooni silmas pidades saab eristada järgmisi erivajadustega laste erinevaid alagruppe:
- andekad lapsed, krooniliste somaatiliste haigustega lapsi; sotsiaal- emotsionaalsete ja/ või käitumisprobleemidega isikud; õpiraskustega ja / või käitumisraskustega õpilased, puudest tingitud erivajadustega lapsed, noored, täiskasvanud.
Andekad lapsed- on need, kes oma väljapaistvate võimete tõttu saavutavad teistest lastest tunduvalt paremaid tulemusi. Neil on kiire kognitiivne areng, soov tõstatada probleeme ja neid loovalt lahendada. Loovus on andekuse oluline komponent. Andekatel lastel on aju ainevahetus kiirem, nad taipavad erinevaid seoseid kergemini, nad on energilised, kõneosavad, uudishimulikud, erksa taju ja taibuga, hea keskendumis -ja kujutlusvõimega, tihti väga hea mälu ja rikka sõnavaraga. Andekuse kujunemise tähtsateks komponentideks on pärilikkus ja keskkond, mis toimivad lapse arengus keerulistes vastastikustes seostes (Unt 2003; Veisson 2005). Just keskonna õige kohandamine andekale lapsele on tema loovuse jätkuvakas arenguks see, mis teeb sellest lapsest erivajadustega lapse.
Raskete krooniliste somaatiliste haigustega lapsed, on kaasasündinud või omandatud ainevahetuse, hingamisteede, kopsu, südame- veresoonkonna jt haiguste tõttu pidanud pikka aega viibima haiglaravil, nende ajurakkude jõud ja paindlikkus on nõrgenenud, mistõttu on neil aeglustunud kõne ja psüühiliste protsesside areng, neil on raske ennast füüsiliselt kui vaimselt pingutada ja tavatingimustes õppimine on neile ülejõukäiv. Pealegi haigestuvad nad sageli korduvalt ja puuduvad koolist tihti ning pikka aega. Nad vajavad õpetajate, vanemate ja kaaslaste pidevat individuaalset lähenemist, nende nõrgenenud töövõime ja tervisega arvestamine (seega sageli õppe- või töökoormuse mahu ja tempo vähendamist), süstemaatilist meditsiinilist järelvalvet, samuti logopeedilist abi.
Sotsiaal- emotsionaalsete ja/või käitumisprobleemidega isikute grupp on piisavalt lai ja seda saab vaadelda omakorda eraldi alagruppidena või ühtse sotsiaal- käitumuslike arengu erisustega inimeste grupina. Selles alagrupis nii psüühilistest haigustest tingitud kohanemis- ja käitumisprobleemidega inimesi kui ebasoodsates sotsiaalsetes oludes liiga pikka aega kasvanud lapsed. Nende laste arengut raskendavad nii esmased psüühikahäirest tingitud kohanemis- ja kõne arengu raskused kui kõne arenematus puudulikust sotsiaalsest suhtlemisest. Need inimesed vajavad armastust ja rahu, nendemõistmist täiskasvanute poolt, tuge oma probleemide lahendamisel( nt turvakeskused, pikapäevarühm, õpilaskodu), individuaalse lähenemist, tugi- ja parandusõpet, paljud ka logopeedilist ja /või psühholoogi/sotsiaaltöötaja abi.
Õpiraskustega- ja või käitumisraskustega õpilased on need, kellel lisanduvad või ei tarvitse lisanduda põhikooli riikliku õppekava täitmise raskustele ka käitumisraskused.
Õpiraskustega lapsed on tunnetusprotsesside, kõne ja motoorika arengu oluliste ja suhteliselt püsivate erisustega lapsed, kelle raskused arengus võisid alata juba koolieelses eas ja mis viisid küllaltki püsiva õpiedutuseni koolis(ühes või mitmes aines. T. Niiberg (2006) on kirjutanud, et õpiraskustega lapsed on need, kellel on häire ühes või mitmes psüühilises baasprotsessis, mis on seotud suulisest või kirjalikust kõnest arusaamise või selle kasutamisega. Õpiraskused hõlmavad tõsiseid raskusi ja iseärasusi laste taju-, ja kõne, mälu ja mõtlemisprotsesside arengus.
Psühhiaatrias nimetatakse õpiraskustega lapsi spetsiifilise ja /või segatüüpi psüühika arengu häirega lasteks (Psüühika - ja käitumishäirete klassifikatsioon 1995).
Hälbiv käitumine on korduv ja üsnagi püsivalt esinev võimetus, oskamatus või soovimatus allutada end ühiskonna/keskkonna poolt esitatud nõudmistele või normidele.
Hälbiva käitumise kujunemisel on olulise kohal ka lapse pedagoogilis - kasvatuslik hooletussejätmine, s.t õpilase tagasihoidlikumaid tunnetustegevuse võimeid ja tema kiiremat väsimist ei panda tähele, ta ei saa õigeaegset õpiabi, mistõttupidev ebaedu tunne kombineerub tema tunde- tahtevalla arengu nõrkusega, ebaküpse sotsiaalsusega ning motivatsioonivaegusega olla tubli klassikaaslane ehk õpilane. Käitumisprobleemid võimenduvad nii lapsel endal kui halveneb ka õpetajate suhtumine õpilasse.
Õpetajatel on vaja nende laste erisusi tingimata märgata ja osata/vaevuda neid siduma õppimise probleemidega ning ennekõike aidata lapsel toime tulla just õpiraskustega, et õpilane saavutaks mingigi eduelamuse, mis on/võib olla võtmeks käitumisprobleemide ennetamisel. Õpilane võib vajada ka logopeedilist abi.
Erivajadustega lastele on kõikidele iseloomulik vajadus nende erivajaduste võimalikult varase ja /või õigeaegse märkamise järele, millest sõltuvalt on kohe vaja luua igaühele soodus arengukeskkond, milles on enam-vähem ühtselt kõikide erivajadustega isikute, eriti laste seisukohalt vajalik neile individuaalne lähenemine (see osutub võimalikuks, kui klassis on vähem lapsi ja õpetaja on püüdnud välja selgitada/mõista lapse probleeme), logopeedilise abi osutamine, süstemaatiline meditsiinilis- pedagoogilise , vajadusel ka sotsiaalse järelvalve tagamine.
LISAKS